Valeri Gramakovski: peame õpetama lapsi huvitunnet säilitama

4LK ERAKOGU 5S7K5561

Sügisel tööd alustavat Kärdla põhikooli asub juhtima senine Kõpu õppekoha juht Valeri Gramakovski. Jagame tema mõtteid seoses hariduse ja tulevikuplaanidega ning tutvustame selle kaudu ka direktorit ennast.

Palun tutvusta ennast lühidalt: mida tahaksid praegu põhikooli direktorina enda elust Hiiu valla elanikele rääkida?
Mul on hea meel tõdeda, et mul ikkagi on oma elu Hiiumaal – et elamine Hiiumaal toetab tööelu ja päriselu võimalikkust.
Minu lugu seoses Hiiumaaga on see, et igaühel on oma koht ja minul on see tunne seoses Hiiumaaga. Kolisime alaliselt siia suhteliselt hiljuti, kaks aastat saab suvel. Iga asi juhtub siis, kui on õige aeg ja soov. Ikkagi elu sätib nii, et asjad juhtuvad. Järelikult oli meie jaoks õige aeg. Me pole perega selle elu valikut kordagi kahetsenud. Kui me kolisime siia, siis olime hästi innukad ja tunneme täpselt samamoodi ka praegu – silm särab ja suu on naerul. Hiiumaa on hea koht elamiseks, meil on seda hea öelda, sest me ei ole siin üles kasvanud ja meil on võrdlusmoment, aga tegelikult nii on. Hiiumaa on hea paik, ta on lapsesõbralik paik. [Valeri ja abikaasa Kai-Liisi peres on kasvamas tütar Felis ja poeg Ralf – toim.]
Urbaniseerunud maailmas inimene unustab loodusega koos elamise, aga siin on see iseenesestmõistetav – eladki loodusega koos. Loodusega koos elamine on tegelikult tervis – vaimne tervis põhiliselt. Hiiumaa on elukeskkonna mõttes väga terve.
Töökohtadega on muidugi keeruline saarel. Töökohtadega on keeruline igal pool, mis ei ole keskus. Ma arvan siiski, et kui oled piisavalt ettevõtlik ja haritud, siis on võimalik leida endale sobiv väljund – ma mõtlen riigisiseselt, sest piirkondlikult on see keerulisem.
Siit tuleb hästi välja põhihariduse, alushariduse olulisus. Me peame lapsi maast madalast õpetama õppima, õpetama huvi tundma ja säilitama, et see ei kaoks. Me peame näitama ja koos kogukondlikult kandma hariduse olulisuse rolli. Kui me seda ei tee, siis teeme karuteene oma lastele, kes mingi hetk seisavad sellega silmitsi ja saavad aru, et elus saab raske olema.
Kaks aastat Hiiumaal on läinud mühinal. Hiiumaal on palju rohkem võimalusi kui mõnes keskuses: alustades laste erialase huvihariduse valikuga ja selle hinnatasemega ning lõpetades iga kodaniku sotsiaalse rolliga. Täna ma olen Hiiumaa vabatahtliku merepäästeseltsi tunnustatud vabatahtlik päästja, mille peale ma ei oleks paar aastat tagasi osanud isegi mõelda. Side ja tõmme mere poole on mul eluaeg olnud, nüüd on lisaks selline sotsiaalne roll. See ainult rikastab ja kasvatab mind edasi.
Õpihimu rahuldamine – olen võtnud täna selle rolli, et tegelen ka kooliväliselt Hiiumaa laste huvitegevusega, just motovaldkonnas. Direktori roll on ainult üks – selline eluaegne ja ööpäevaringne, aga mahub ka isa roll, abikaasa roll, koduperemehe roll ja kõik muud sotsiaalsed rollid. Elu siin on täisväärtuslik.
Positiivne energia, tahe, head soovid – need sünnitavad ja tõmbavad ligi head energiat – oluline on seda mitte kaotada – siis ei lähe asjad allamäge, vaid stabiilselt ülesmäge.
Minu jaoks on olnud [Kõpu õppekoha juhina tööle asumine] loogiline areng. Olnud viimased kolm ja pool aastat enne Hiiumaale kolimist tegevuses sündmusturundusmaailmas produtsendina, siis edasi leidsin võimaluse rakendada kõiki oma kogemusi ja kujundada laste tulevikusuundi Hiiumaal. Tulles tagasi oma hariduse juurde, mis on olnud mu südame kutse, siis nüüd näen, et võimalus, mis tekkis kaks aastat tagasi seoses Kõpu juhi konkursiga, on olnud täiesti sobiv mulle. [Valeri Gramakovski on lõpetanud Tallinna pedagoogikaülikooli kunstiõpetuse ja joonestamise erialal, meedia ja reklaami lisaerialaga ning töötanud õpetajana Audentese erakoolis, kus õpetas joonestamist, kunstiajalugu ja lisaainena meediat. – toim.] Põhikooli direktori roll haakub samuti ilusti. Ei ole lihtne uut hingamist tuua ja keskkonda käima tõmmata, aga see väljakutse tundub sobivat siia ritta.

Millised erinevused võrreldes senisega on Kärdlas sügisest, kui põhikool ja gümnaasium on eraldi? Mida see koolis käiva lapse pere jaoks tähendab?
Riigigümnaasiumi tulekuga Hiiumaale tõuseb kvaliteet, tekib rohkem võimalusi seoses värskete ruumide ja labori loomisega. See on hea uudis ka põhikooli jaoks, sest oleme seotud majadega, personaliga, lastega.
Ma natuke upitaks põhikooli ja ennast ka: värske tahe, jõud ja jaks.
Praegu on selleks õige aeg: saab vaadata otsa sellele, mis on tehtud, saab teha täiesti uued tulevikuplaanid, sest vallavalitsus on koostamas valdkondlikku arengukava ja oleme meie koostamas arengukava põhikoolile. Ajastu on sattunud selline, et saame koos vaadata üle, mis on meil täna veel tegemata, millega peab tööd tegema ja teha koos suunamuudatusi.
Esimese aastaga ei ole lihtne kõiki vastuseid anda ja kindlasti tekib väljakutseid veel. Pikas perspektiivis on hea, kui põhikool toimetab põhikooli alustel ja gümnaasium oma tugevustega. See ei ole ju juhus, et riik loob igasse maakonda riiklikku gümnaasiumit – see on nutikas mõte ja ei ole üldse halb variant lastevanematele.

Kuidas jagad end edaspidi Kärdla ja Kõpu vahel?
Kõpu osakond jätkab tööd suhteliselt samadel alustel. Kärdla põhikool on Kärdla ühisgümnaasiumi õigusjärglane ja Kõpu kui hariduslike erivajadustega õpilaste keskkond jääb põhikooli juurde. Kandideerimisel oli minu nägemus ka see, et ma jätkan seal samadel alustel – ei ole mõtet eraldi juhti sinna juurde võtta. Kindlasti olen Kõpus kohapeal ka: päeva või kaks nädalas. Kõpu rahva jaoks pigem väga palju ei muutu – mina jään neid edasi koordineerima. Eks Kõpu muutub veel iseseisvamaks kui ta on olnud. Kõpu arengud jätkuvad nii, nagu nad praegu on planeeritud. Muudatusi selles osas ei ole. Teeme tööd selle nimel, et meil oleks võimalikult kvaliteetne keskkond ja teenus ning ootame kõiki huvilisi õppima.

Mida on sulle õpetanud Kõpu aastad?
Kõige rohkem on need kaks aastat andnud mulle kinnitust selles osas, et kui teed seda, mida sa usud, ja teed seda südamega, siiralt, siis ei ole raske leida kaasa mõtlejaid – kui põhiväärtused on paigas ja eesmärk on selge, siis see on juba pool võitu tulemusest. Kõige rohkem olen õppinud seda, et ükskõik, kui suur hulk õpilasi õpib Kõpus – õppe kvaliteet ei olene laste arvust: ka need vähesed, kes meil täna on, saavad maksimaalselt tuge ja nendega tehakse Kõpus nii suurt ja siirast tööd, et see on inspireerinud mind ka.
Kõpus on väga töökas koolipere ja väga selgete eesmärkidega. Kõpus on laps keskmes. See on see kindlustunne, mille ma Kõpust kaasa võtan ja püüan Kärdlasse tuua suhtumise osas.
Kõpu aastad on õpetanud ka seda, et kaugemas ja väiksemaks jäänud piirkonnas on tahtmist ja indu võib-olla isegi rohkem kui keskuses – see lootuse tunne ja hakkama saamine tuleb seal eriti esile – selline kange rahvas on inspireeriv. See innustab ka ennast rohkem ja paremini tegema. Ega õpetajatel ja õpilastel kerge pole olnud minuga – tulin ju täitsa noorena ja kõigest kaks aastat olen ju toimetanud – aga nad on tublid olnud. Nad on mind toetanud ja oleme minu meelest väga sisulisi ja suuri arenguid saavutanud lühikese ajaga.

Milliseid arenguid võiks välja tuua?
See võiks olla avatus. Hariduslike erivajadustega õpilane ei pea olema suletud keskkonnas ja tagaplaanil. Ta on täpselt selline kodanik nagu iga teine. Mida rohkem pakud õpilasele kogemise võimalust – katsumise, tunnetamise, nuusutamise võimalust – seda paremini õpitu kinnistub. Õpikust õpitud tarkus on ka oluline, aga seal keskkonnas ja piirkonnas just selliste erisustega õpilaste puhul on avatus täitnud oma rolli. Seda on näha õpilaste silmadest ja kehahoiakust. Needsamad meie 9. klassi lõpetajad on enesekindlad ja särasilmsed, nad on edukad, neis on eduelamus. See on edulugu, mis on iga õpetaja, koolijuhi, haridussõbra parim tunnustus: näha õpilast sirge seljaga seismas ja ellu astumas. Ma arvan, et see on olnud üks põhiline preemia meile kõigile.

Milline juht sa oled?
Ma tahaks uskuda, et olen eelkõige inimlik juht, inimeste juht, avatud suhtlemisega, aus. Ma loodan, et minust on eelkõige kasu selles osas, et kõik spetsialistid, kes majas on, saavad teha oma tööd võimalikult efektiivselt parimal võimalikul moel. Et ma pigem olen osanud toetada, märgata, õigel ajal sekkuda, suunata. Ma väga loodan, et Kõpus olen nii personalile kui õpilastele olnud toeks ja täitnud oma rolli. Samad ootused on mul ka põhikooli osas. Olen see, kes ma olen: jätkan samade väärtushinnangutega. Muidugi mul ei ole kõiki vastuseid, aga ma usun, et olen õpivõimeline. Elu on näidanud, et oleme hakkama saanud ja päris korralikult. Ma tahaks uskuda küll, et ootused ja oma rolli ma täidan väärikalt.

Millised väärtused soovid, et Kärdla põhikoolis juurduks?
Alates kandideerimise perioodist õppenõukogu ees seistes, valitsuses komisjoni ees seistes ja nüüd ka lastevanemate üldkoosolekul sõnastades oma pedagoogilist kontseptsiooni olen ma välja toonud põhilised alusväärtused ja nendeks on laps, kodu, kool ja keskkond kõik koos. Kui põhiväärtused, mis on kodus, on sarnased ka koolis, siis oleme võimelised tegema koostööd ja saavutama parimat võimalikku tulemust lapse arengu toetuseks. Esimene samm ongi lapsevanema ja kooli kokkulepe nendes alusväärtustes, pedagoogilises kontseptsioonis. Kui alusväärtused ühtivad, siis on meil võimalik teha koostööd ja võimalikult hästi last toetada.
Laps on koju alati oodatud ja armastatud. Sama on kooliga – laps on kooli alati oodatud. Ta on armastatud vaatamata tema kultuurilisele ja sotsiaalsele erisustele ja taustale.
Teiseks: Igale lapsele on elus koht. Kodu loob ka võimalikult sooja ja parima keskkonna lapsele. Kooli kohus on täpselt sama: luua võimalikult toetav keskkond iga lapse jaoks. Täna on ühisgümnaasiumi ja tulevase põhikooli suurim trump keskkondade valik. Meil on võimalik õpetada hariduslike erivajadustega last eraldi keskkonnas, toimetulekut eraldi keskkonnas. Meil on Kärdlas eraldi suur maja, kus on veel nii palju erisusi. See on minu meelest põhikooli trump – see ei ole tavapärane Eestis.
Kolmandaks: et iga lapse areng, nagu on kodus igas vanuseetapis võimalikult hästi toetatud, sama on koolis. Siin tuleb mängu õpetaja olulisus, tema roll. Õpetaja ja lapsevanem on õpilase ümber ju esmased toetajad. Edasi tulevad kaudsed toetajad – huvitegevused, sõbrad, erinevad sündmused ja õppereisid. Esimene ring on kõige olulisem – kooli poolt õpetajad ja kodu poolt lapsevanemad – nemad koos saavad last toetada.
Olulised on kaks asja – laps on oodatud ja lapsel on sobiv keskkond arenguks. Mina olen keskkonna usku, ka seda on Kõpu õpetanud mulle. Kui on loodud kõik eeldused, võimalused ja vahendid, siis sellisel juhul on võimalik parimal võimalikul moel toetada last. Seda ei saa teha siis, kui ei ole keskkonda. Kõik kolm muutujat selles valemis peavad olema olemas: keskkond, õpetaja ja laps.
Põhiväärtused ongi alusväärtused – on kõige esimene samm hakata neid juurutama ja nende põhjal teha kõik otsused. Kui meil on see kokkulepe olemas, siis on selge, mis on otsuste alus.

Mida soovid Hiiumaale – mis on Hiiumaa ja hiidlaste peamine arenguvajadus lähiaastatel?
Olen Hiiumaal kohapeal elanud kaks aastat ja tunnetanud ja kogenud Hiiumaa elu – ma näen, et Hiiumaa kogukond on täna sellises seisus, et ühtekuuluvustunne on erilise tähelepanu all. Olen oma töös ja tegemistes pigem keskendunud tänasele ja homsele päevale ja see töötab selles mõttes hästi, et aitab tegeleda sellega, mis on hetkel oluline. Muidugi, kõik on inimesed, emotsionaalsed, kogu maailm baseerub suhtlemise kunstil, aga võiksime leida endas soovi ja tahet vaadata suurt pilti ja mõelda selle peale, et oleme üks kogukond, meil on ühised eesmärgid. Hetkel ma näen, et kogukond on killustunud ja väga raskeid aegu üle elanud.
Ma soovin Hiiumaale seda, et Hiiumaa leiaks tahte, soovi, suuna ja võimaluse koos tundmiseks, koos mõtlemiseks, koos hingamiseks. Et tulevikus oleks Hiiumaa tugev kogukond koos oma väikeste piirkondlike erisuste ja tugevustega. Et hetkel, kui on oluline näidata või koos sõna sekka öelda suuremas pildis, oleks see valmisolek iseenesest olemas.
Täna on palju valu ja üleelamisi ja tulevik on ka kohati segane ja hirmutav, aga päeva lõpuks teevad koostööd ja tööd inimesed, mitte ettevõtted ja asutused. Minu jaoks peitub võti inimestes, Hiiumaa kogukonnas – on nad siis suvehiidlased, põlishiidlased või kuidas need erinevad nimetused on. Just igaühe, iga kogukonnaliikme sees peitub vastus.