Kuhu minna?

toopakkumised banner 225x90

kärdla sadama bänner

turism 225x90

Kõrgessaare alevik

01.07.2014 seisuga elab alevikus 430 inimest.

Asula ümbruses on jäänukjärvekesed Veskilais, Tammelais ja Köönaauk. Kui sündis Kõrgessaare nimi, oligi tegu Hiiumaast eraldi oleva saarekesega, mida vaid kitsas maakael "suure maaga" ühendas. Võõrkeelseis allikais esinev Kõrgessaare nimi Hohenholm oli eestikeelse nime otsene tõlge. Aleviku serval on suurtest raudkividest vallamaja, mis on ehitatud 1890ndatel aastatel. 19.oktoobril 1941. aastal hukkasid sakslased vallamaja seina ääres Kõrgessaare valla täitevkomitee esimehe Jaan Nõmmerga, kes pärines Käina vallast.

Kõrgessaaret mainitavatest dokumentidest vanim teadaolev pärineb aastast 1532 ja seal on nimekujuks Korkeszar. Siin asus üks Hiiumaa vanemaid eramõisaid juba 1552. a. (Hohenholm). 1586. aastal oli 9 - adramaalise valduse omanik Liivi sõja aegu rootslaste poolele üle tulnud vene bojaar Perwoy Putilov. 1624.aastast valdas mõisat krahv Jakob De la Gardie. Tema valitsemisaja esimese paari aastaga neelas mõis kogu esialgse Kõrgessaare küla. 1691. aastal võeti mõis Rootsi kroonile tagasi ning riigimõis oli see ka Vene ajal kuni 1755. aastani.

Viimaseks Kõrgessaare riigimõisa rentnikuks oli Zoege von Manteuffel. Siis anti valdus pärisomandiga tagasi krahvinna Stenbockile kui De la Gardie pärijale. Ebba Margaretha Stenbocki surma järel 1775. aasta septembris sai mõisa omanikuks tema poeg Karl Magnus Stenbock, kes viis aastat hiljem, 1781.aastal müüs mõisa 55 000 hõberubla eest oma koolivennale parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile. Paruni Siberisse pagendamise järel 1804. aastal läks Kõrgessaare tema nooremale pojale Heinrich Georg Eduard von Ungern-Sternbergile. Rahvamälestustesse jäi ta julge mehena, kes tormi ajal ise päästepaati juhtinud. Päästetegevuse eest Hiiu madalal anti talle ordeneid ja autasusid, millest kuulsaim oli 1825. aastal Inglise kuninga George IV annetatud oma näopildi ja teemantidega kaunistatud kuldtubakatoos.

Eduard von Ungern-Sternbergi poeg Eduard Archibald Percival suri enne oma isa ning Kõrgessaare mõis müüdi 1858. aastal Elistverest pärit krahvile Reinhold Andreas Stackelbergile. Viimane andis selle koos päraldisega oma väimehele, " Ungru krahvi " poja Peter Ludwig Konstantini pojale, Suuremõisa omanikule Evald Aleksander Andreasele, millega Unger-Sternbergide maad Hiiumaal taas mõneks ajaks ühte koondati. Kõrgessaare läks üle tema pojale Evald Adam Gustav Paul Konstatin von Ungern-Sternbergile (Läänemaa Ungru lossi ehitajale), kuid viimase surma järel 1909. aastal sai mõisa valdajaks pank ja see tükeldati Eesti Vabariigi ajal talupoegadele.

Kõrgessaare mõisal olid erinevatel aegadel veel karjamõisad Reigis, Kõpus ja Isabellas.

Kõrgessaare mõisa peahoone on hävinud. Säilinud on 1880.aastal ehitatud viinaköök, ait, valitsejamaja ja kaks lubjapõletusahju, mis on ka kõik kaitse all. Samuti on Kõrgessaares alles häärberi juures asunud kaheosaline 1,6 hektari suurune park. Kindlaid andmeid pargi rajamisaja kohta ei ole, kuid oletatakse, et esialgne haljastus oli olemas juba 1624.aastal, kui alustati De la Gardie´de mõisahoone ehitamist. Hiljem püstitati pargi loodepoolseks piirdeks 3 meetri kõrgune kaarjas kivimüür, mille taga oli veel vahtrate ja hobukastanitega palistatud puiesteed. Esialgne park rajati korrapärasena, hiljem muudeti see vabakujuliseks.

Puudest on pargis valdavalt kodumaised vahtrad, pärnad, saared ja hobukastanid, esineb arukaski, lehiseid ja üksikuid tammesid. Enamik puid on umbes 20 meetri kõrgused. Pargis kasvab ka jugapuid. Üht suurt tamme nimetatakse Peeter I tammeks, kuid miks, on ununenud, sest tsaar Peeter Hiiumaad külastanud ei ole.

Mõisaaegne puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud kasutusel nii lasteaia kui ka algkoolina, kohaliku seltsimajana ning viimasel ajal asub seal Kõrgessaare Keskraamatukogu, Lauka Päevakeskuse ruumid ja Kõrgesasare Vaba Aja Keskuse kultuuri- ja noorsootöötaja ruumid.
Kõrgessaarest loodes on Hiiumaa ranniku lähedal meres ohtlik madal - Suurrahu ehk Neckmansgrund, millest möödub lähedalt tähtis laevatee. Siin on merepõhjas ligi 9 km ulatuses ohtlikke kaljurahne, mille kohal ainult 1-2 m vett. Tormi ajal paistavad Suurrahu lainetemurrud kaugele. Suurrahul on hukkunud palju laevu.

Kuna mõis asus kariderohke mere vahetus naabruses, tuli seal ka meremuredega silmitsi seista. Õige sagedasti tegeldi hätta sattunud laevameeste või laadungi päästmisega. Päästjaid peeti meeles hõbekarikate ja muude kingitustega. Mäletatakse ka seda, et nii mõnigi kord olnud mõisa aed täis kuivavaid sametkangaid ja muud peenemat kraami.

Kõrgessaare mõisa viinaköögi ees on vana tiik. Selle kaldal avati 1989.aastal Riho Kulla kavandatud mälestuskivi 1941. aastal hukkunud, II maailmasõja esimestel tundidel uputatud tulelaevale " Hiiumadal ". Kuna tuletornidest laevadele hoiatamisel karide eest ei piisanud, hakati 1876. aastast Suurrahul ehk Hiiu madalal ka hoiatuspaate kasutama. Kahest paadist viibis üks igasuguse ilmaga madaliku lähedal purjede all. Kuueliikmelise paadi tunnusmärkideks olid kaks mastis olevat punase-valgetriibuline puri. 1989. aastal asendati hoiatuspaadid plinkiva tulelaevaga, mis udus toimis udusireenina. Selline tulelaev pidas Suurrahul valvet 1941. aastani. 22. juuni hommikul sai laev käsu lahkuda oma kohalt. Alus suundus Soome lahele, aga teel uputas laeva Tahkunast kirdes asuva Apollo madaliku juures Saksa torpeedopaat. (Nõukogude ajal oli levinud versioon, et laeva laskis põhja Saksa allveelaev. Nüüd on see seatud kahtluse alla, sest tulelaev oli vajalik just sakslastele).

Hiidlastest koosnevast meeskonnast ei jõudnud keegi randa. Nüüd on Kõrgessaares neid mehi mälestamas kivi ja sellel tekst "22.juunil 1941.a.hukkunud tulelaeva "Hiiumadal" meeskonnale. J.Valvur, P.Alango, E.Börjer, R.Meius, J.Teller, A.Teller."

Pargi kõrval läheb tee Ninametsa poolsaarele. Siin on kaunis rannamaastik tormides käharaks muutunud mändidega. Alusmets ja alustaimestik on liigirohked. Mõisa ajal oli sellel neemel lustihoone, kus mõisnikud käisid loodust nautimas. Paviljoni laternad toitsid aga rannarahva veendumust Kõrgessaare mõisa valetuledest. Poolsaare peamine huviobjekt ongi Ungrukivi, mille mõõtmed on 5 x 3,5 x2,92 ja ümbermõõt 10,67 meetrit. Kivi pinda on puuritud 3 suurt auku ning see on pakkunud rohkesti ainet rahvajuttude tekkeks. Neisse aukudesse olevat " Ungru krahv " lasknud kinnitada väga suure laterna, mille tuli olevat meelitanud laevu õigelt kursilt kõrvale, hukkumaks Näckmansgrundi karidel.

Teise versiooni järgi paistis tuli läbi metsasihi merele ja juhatas teed hukkuvatele laevadele appi sõitnud päästepaatidele.

Tööstusasulaks muutus Kõrgessaare I maailmasõja eel. Aasta enne oma surma (1909) müüs E. A. P. K. von Ungern-Sternberg suure osa siinsetest aladest H. Koganile, see omakorda aktsiaseltsile Viscosa, mis kavatses siia ehitada Eesti esimese kunstsiidivabriku. Põhiline töö käis aastail 1911-1912. a. kui aktsiaselts "La Viscosa" ostis Kõrgessaare mõisalt 430 tiinu maad ja hakkas siia ehitama kunstsiidivabrikut. Aktsiaseltsi asukoht oli Peterburg, osanikeks peamiselt juutidest-vabrikandid Belgiast, Inglismaalt ja Prantsusmaalt, kohapealseks direktoriks oli üks osanikke - Cogan-Bernstein.

Vabrikuhooned ehitati hiigelsuurtest raudkividest. Mage vesi ammutati puurkaevudest ja pumbati mahukasse basseini. Kõrgessaare oli vabriku asukohaks valitud sadama pärast. Kavas oli süvendada sadamat, rajada alev. Ettevõttes pidi tööle hakkama 1200 inimest kahes vahetuses. Vabriku esimene etapp valmiski aastaks 1914, mil anti ka proovitoodang. Tooraineks vajalikku tselluloosi veeti Soomest ja Venemaalt.
Puhkenud sõja tõttu aga jäi kõik pooleli. 1914. a. ja 1915. a. tegutses vabrik osalise koormusega, siis evakueeriti sisseseade Moskva lähedale, vabriku ruumidesse aga paigutati Vene sõjavägi.

Kui 1917. a. tuli saarele Saksa sõjavägi, lasti õhku vabriku hoonete tähtsamad osad, samuti sinna paigutatud laskemoonalaod.

Hiiglaslikud varemed ootasid paremaid päevi, kuid iseseisvusaastail ei läinud käiku ükski jutuks olnud plaanidest ning Eesti Vabariigi ajal neile hoonetele õiget rakendust ei leitud. Pärast II maailmasõda, mil hooned kohandati kala- ning lihatöötlemise ettevõteteks oli siin konservitsehh ja külmhoone, aga ka lihatööstus.

Imelik küll, kuid kohalikud hakkasid kujunevat töölisasulat kutsuma võõrapäraselt Viskoosaks. Ametlikult on see praegu vaid nimi bussiootepaviljonil.

Kõrgessaare sadamal on olnud Hiiumaa majanduses tähtis osa. Eriti suure kaalu omandas see kunstsiidivabriku väljaehitamise plaanides. Sadam on seotud ka Ungru krahviga, kellele kuulusid siinsed mõisad. Praegu suve lõpul käib kogu Hiiumaa siit lesta toomas.

Tänast Kõrgessaaret võib pidada tõeliseks arhitektuuriliseks kurioosumiks, kus saaks korraldada omapäraseid nö elamuajaloolisi ekskursioone. Alles on veel mõisaaegne moonakamaja, samuti sõjajärgsed suured ja venepärased sõjaväeelamud ning terve linnaosa hilisema nõukogude perioodi korterelamuid, sekka eramuid. Nii värvikat kooslust on mujal Hiiumaal raske leida.

Tööstuslik taust on nõudnud ka suuri investeeringuid. 1990. aastail avatud puhastusseadmed olid arenevale Eestile sedavõrd olulised, et sellele käisid nurgakivi panemas nii Rootsi peaminister Carl Bildt kui ka Eesti peaminister Mart Laar.